Kommenteeri

Kuhu kadus mu tervis? #6

49. aastane naine. Kui teatati, et naaberriigi meedikuid hakatakse vaktsineerima eksperimentaalvaktsiiniga, siis esimene mõte, mis peast läbi käis oli „kes ometi hakkab pandeemia ajal katsetama meedikute peal uut vaktsiini, endal haiglad üle äärte ajamas abivajajatest?!“. Ei läinud kaua, kui uus ravim, mis pidi tekitama immuunsuse kurja tõve vastu, leidis tee ka meie riiki.
Ma ei olnud esimeste seas, kes tõttasid õlga alla panema. Taotlesin lisaaega nägemaks, kuidas kolleegide tervis uuele ravimile vastu peab, otsides ise samal ajal teaduslikke materjale, mis tooks esile antud ravimi head ja vead. Seda viimast oli pea võimatu leida, mis on ka loogiline, kuna kogemused võtavad aega. Ignoreerides oma kõhutunnet ja alludes rohketele etteheidetele, et olen ohtlik teistele, otsustasin enne vaktsineerimist teha veel ühe käigu – lasin laboris teha analüüsi kroonhaiguse antikehadele. Oli mingi õhkõrn lootus, kuna olin ligidalt kokku puutunud haigetega, et ehk olen tõve läbi põdenud ja
immuunsus juba toimetab sellega. Mida polnud, seda polnud. Leppisin kokku aja ja käisin ära. 

Süstekoht oli kergelt valus aga see pole mingi haruldus. Järgmisel päeval tööle minnes märkisid kolleegid, et olin kuidagi eriti väsinud olemisega. Ülejärgmisel ööl tabasid mind õnnetuseks vappekülmad, pikalt ja väsitavalt ja nii mitu ööd/nädalat järjest. Lisandusid liigesevalud ja öine palavik. Selle hetkeni polnud ükski vaktsiin sellist reaktsiooni esile kutsunud. Kogu see aeg veensin ennast, et uus vaktsiin võibki sellist reaktsiooni esile kutsuda, kõik möödub. Vappekülmad vaibusid alles mõni päev enne uut doosi. Teisel korral kordus sama, õnneks lühemalt. Mõne nädala möödudes läks parema jala varvas turse, punaseks ja tegi valu. Mõtlesin, et tööjalanõud ei sobi millegipärast enam ja vahetasin need välja. Kui turse taandus, oli varba kuju moondunud. 

Mõne aja pärast läks ka parem põlv kergelt turse ja valutas aga ravimitega sai olukord kontrolli alla hoitud. Kerget valu hakkas tegema ka hüppeliiges. Aktiivse liikujana tegi olukord natuke tuska aga valuvaigistid aitasid välja. Huvitav oli olukord, et valud tekkisid keha parema poole suurtesse liigestesse, õlast kuni hüppeliigeseni. 

4 kuud peale teist vaktsineerimist astusin õnnetult veidi kõrgemalt kohalt alla muru peale ja tundsin paremas põlves raksakat, mille järgi põlv jäi valusaks. Valuvaigistid sisse ja põlvele külm peale. Kuna järgmisel päeval veel valu kestis, otsustasin käia ära EMOs. EMOs tehti erinevad liikumistestid põlvele, mis kõik olid korras, samuti röntgen ja KT-milles nähti põlveliigeses vedelikulisa – mis võiski näidata võimalikku pehmete kudede vigastust. Küsimuse peale arstilt, kas on näha mingeid kulumisi vms. millest peaksin teadlik olema, sain eitava vastuse.

Kuna keha parema poole liigeste probleemid süvenesid, otsustasin teha Synlabis mõned analüüsid, et teada saada, mis võiks olla põhjuseks. Kuna viibin palju looduses, tahtsin välistada, et mõni puuk vaikselt on mulle suutnud hambad sisse lüüa. Tehtud analüüsid olid korras, v.a. CRV, mille näitajad olid tõusnud.
Perearsti poole pöördusin põhjusel, et oli juba keeruline parema käega tööd teha, ranne oli veidi turses ja sõrmede liikumine raskendatud. Perearst tegi veel hulga vereanalüüse, mis olid samuti korras, v.a. juba varasemalt leitud põletikunäitaja. Raviks peale etorikoksiib ja saatekiri reumatoloogi juurde.
Reumatoloog määras samuti pika nimekirja analüüse, mis olid kõik korras, v.a. kõrgenenud CRV. Kõik osutas reaktiivsele protsessile. Diagnoosiks reaktiivne artropaatia., kirjelduses ka „vaktsinatsioonijärgne reaktsioon?“ Raviks steroid ja NSAID.

Mõni aeg hiljem muutus minu kevadel tekkinud kerged, väga lüheldased pearinglused, mida olin usinalt ignoreerinud, juba mõne päeva pikkuseks, kaasnes nõrkus, probleemid silmadega, mille tõttu pidin ka haiguspäevi võtma. Koroonaviiruse PCR testid endiselt negatiivsed. Lisandus peavalu. Kuna palavikku polnud, samuti vererõhk normis, otsustasin tööl edasi käia, kuni parem põlv läks nii turse, et oli raskusi isegi avara lõikega töörõivaste pükste sisse ära mahtumisega. Pöördusin taas reumatoloogi poole, kes määras taas uued vereanalüüsid (korras) ja punkteeris põlve. Seekord määras reumatoloog raviks juba tsütostaatikumi Trexani koos foolhappega. Diagnoosiks lisaks endisele - muud reumatoidartriidid, põletikuline hulgiliigespõletik ja gonartroos, muud esmased
gonartroosid. Konsulteerisin ortopeediga, kes kirjutas olukorra täpsustamiseks saatekirja MRT-sse. Seekord olid põlves suured muutused ja näidustus opereerimiseks.

Mõne aja kakerdasin veel karkudega tööl käia, kuna autorooli ei saanud istuda, siis abikaasa transportis mind kannatlikult tööle ja tagasi. Mõni aeg enne operatsiooni jäin haiguslehele.
Operatsioon toimus aasta alguses, esialgu plaanitud osteotoomia asemel pääsesin natukene kergema variandiga – mille eest olen oma ortopeedile väga tänulik aga arsti sõnul on minu tulevik põlveliigese endoproteesimine. Taastumine läks rahulikult. Kuna minu töö on on väga palju jalgel, siis soovisin olla kindel, et kiirustamisega ortopeedi hea tööd ära ei riku ja tööle naasmisel enam karke ei vaja.

Umbes kuu aega peale operatsiooni oli mul üks episood südamerütmi häirega, mille tõttu pidin isegi kiirabi kutsuma. Kõlab kindlasti kummaliselt, aga õnneks näitas EKG kõigest tahhükardiat. Sellest alates on mul metoprolool alati kusagil ligiduses olemas. Hetkelisi südamevahelööke oli mul olnud eelmisest kevadest saati aga need on kestnud hetke, nii et muretsemiseks pole põhjust olnud. Juba ennast tugevamana tundes, lähen üle hulga aja taas tööle ja üllatus-üllatus – jään ka kohe taas haiguslehele – seekord juba kinnitatud kroonviirusega. Minu pereliikmed varsti minu järgi. Ainult selle vahega, et kui nendel oli korraks palavik ja paar päeva lihtsalt kehva olemine, siis mina magasin raskendatud hingamise tõttu kiiktoolis ja paranemine võttis nädalaid aega…. ja nüüd on olukord muutunud – kui enne vaktsineerimist koputati mu südametunnistusele, et olen teistele ohtlik, siis nüüd vaatan mina teisi, kui võimalikku infektsiooniohtu.

Olin meeldivalt üllatunud, et mu perearst, kellele olen väga tänulik ja kellelt olen kogu mureliku aja nõu ja abi saanud, oli ise juba ravimiametile mu juhtumi ära saatnud. Täpselt aasta peale teise vaktsiini manustamist saatsin minagi ravimiametile kõrvaltoime teatise.

Vastuseks sain, et gonartroosi seos on vaktsineerimisega ebatõenäoline, samas liigesevalude ja vaktsineerimise vahel esineb ajaline seos ja ei saa täielikult välistada, et vaktsiin vallandas reaktiivse artriidi. Hilisem ravimiameti arvates artroosi põhjuseks on suvel juhtunud põlvetrauma ja suur koormus liigestele, seetõttu põhjuslik seos vaktsiiniga puudub. Kuna mul kroonilised haigused puuduvad ja enne eelmist aastat oli minu terviseajalugu igav lugeda, siis leiti, et kuna mul 2015 a. viirushaigust põdedes esines
ka liigesevalu, siis kes teab, kes teab….

Lisa kommentaar

Email again: